Iga lõpp on uue algus

Oeh, millest alustada? Kohe ei oskagi.. Vahepeal oli väike silmarõõm, aga temaga läks jälle kõik perse. Lõpuks jõudis mõistus koju ja ei oskagi siiani öelda, mida temas leidsin. Milles probleem on, või vääringi ma sellist kohtlemist, et selliste sitapeade otsa koperdan? Ja nüüd pärast seda, kui üldse ei suhtle, ongi täpselt see tunne, et kujutasin ette endale midagi või miks on nii suva? Nagu polekski midagi kunagi tema vastu tundnud.. Aga sellel kõigel on üks hea ja üks halb külg, nimelt hea on see, et kõik lõppes varem, kui veel rohkem midagi lootma jõudsin hakata ja halb on see, et iga lõpp on uue algus. See tähendab siis, et jälle on keegi, kes pakub huvi. Kellele tahaks pühenduda ja kellega tahaks midagi pikka ja tõsist. See võib tunduda nii loll või naljakas mu suust kui tahes, sest alati suudan kõik ära rikkuda, aga kui ma tõesti midagi väga tahan, siis ma pean saama ja ma saangi..

K.